Curie seadus

Curie seadus on füüsikaseadus, mille kohaselt paramagneetikute (paramagetiliste ainete) magnetiline vastuvõtlikkus ${\displaystyle \chi _{\mathrm {m} }}$ on pöördvõrdeline absoluutse temperatuuriga ${\displaystyle T}$:

${\displaystyle \chi _{\rm {m}}={\frac {C}{T}},}$ kus ${\displaystyle C}$ on igale ainele eriomane Curie konstant.

Paramagnetilise aine magneetumus (magnetiseerumise aste) on magnetilise vastuvõtlikkusega võrdeline:

${\displaystyle M=\chi H}$, seega ${\displaystyle M={\frac {HC}{T}}.}$

Seega tuleneb Curie seadusest, et püsiva välise magnetvälja korral on paramagneetiku magneetumus pöördvõrdeline temperatuuriga.

Seaduse esitas Pierre Curie 1896. aastal. 1907. aastal arendas Prantsuse füüsik Pierre-Ernest Weiss Curie seadust edasi Curie-Weissi seaduseks, mis kehtib ferromagneetikute korral ülalpool Curie temperatuuri ${\displaystyle T}$.^[1]